Haridus ja kasvatus

Romantismi periood tõi endaga kaasa muutusi nii pedagoogilistes teooriates kui ka haridusasutustes. Prantsuse revolutsiooniga kaasnes soov luua sidemeid hariduse ja poliitika vahel. Seetõttu hakati rohkem hariduses kaasama ka naisi ja lihtrahvast, kes varem olid vähemtähtsad ja kõrvale jäetud. Tekkis huvi lapsekesksete filosoofiate, haridusasutuste ümberkorralduste ning haridusliku loovkirjanduse vastu. (Murray, 2003)

Romantismi perioodi ajal olid fookuses kolm erinevat kasvatusfilosoofiat: uudne Locke´i ideedel põhinev liberaalne kasvatusfilosoofia, mis keskendus laste vormitavusele; Rousseau õpetustel põhinev kasvatusfilosoofia, mis rõhutas looduse tähtsust inimese kujunemisel; kristlik hariduslik filosoofia, mis panustas laste pahedele ja nende välja juurutamisele distsipliini kaudu. (Murray, 2003)

Tänu Prantsuse revolutsioonile tuli päevakorrale tahe ja vajadus hariduse täielikule ümberkorraldusele. Sellest pidi osa saama nii pedagoogika kui ka täiskasvanuharidus. Täiskasvanute mõttemaailma muutmiseks korraldati “revolutsiooni festivale“, mille eesmärk oli purustada religiooni ja monarhia suurt mõju inimestele. Need radikaalsed muutused kadusid koos Napoleoni võimule tulekuga. Siiski panustas Napoleon edasi haridusreformidesse ja hariduse muutmisele ülikoolide ja algkoolide näol. (Murray, 2003)

Suurt huvi hariduse vastu näitas ka loovkirjandus. Kirjanikud tootsid erakordse rohkusega uusi kirjandeid, esseesid ja novelle. Tänu selle tekkis ka lihtrahval huvi kirjutamise ja lugemise vastu. See huvi ühtis ka riigi hariduslike eesmärkidega, milleks olid kirjaoskuse levik, kõlblus, rahvuslik ühtsus, ühiskondliku korra säilimine ning ka raha- ja pedagoogilised probleemid. Peale loovkirjanduse lugemise, andis tavainimese jaoks kirjaoskust lihvida ka motivatsioon tutvuda piibliga. Kirjaoskus oli linnas rohkem levinud kui maal ning kuna Prantsusmaal elas sellel ajal enamik inimesi maal ja esines paikkondlikku killustust, võib arvata, et linnas oli rohkem harituid inimesi ning kirjanikke. (Furet, 2003; Murray, 2003)

Aastal 1790 oli Mirabeau esimene, kes rõhutas, et haridus peab olema rahvusliku suunitlusega. Tekkis arvamus, et erinevad keeles esinevad dialektid on tagurlikud ning vananenud. Ainsaks õigeks keeles peeti prantsuse keelt, mis oli vabariiklike ideaalide keel. Aastal 1791 esitas Talleyrand koolikorralduse kava, mis määras tasuta alghariduse. Kava eesmärgiks oli prantsuse keele lai ja kiire levik. Läbi koolikorralduse kava sai õpetajast nüüd riigikeele misjonär. (Furet, 2003)

KOOL

Riigi võimul oli teadlik soov harida maarahvast. Harituse saavutamisele aitas kaasa tööstusrevolutsioon - teedevõrgu paranemised, raudteede ühendused ning elatustaseme aeglane tõus. Condorcet aga seadis õpetamisele veel kõrgemad eesmärgid – haridus pidi arendama inimkonda moraalselt ja intellektuaalselt ning oli tähtis, et igal inimesel oleks võrdne õigus arendada oma loomulikke andeid. Hariduse kaudu püüti luua uus ühtne põlvkond ning usuti, et inimsool on lõpmatuseni võimalik areneda paremuse poole. Seetõttu võtsid revolutsiooniaegsed rahvakogud vastu mitmeid erinevaid seadusi toetamaks rahva arengut. Põhilised ning tänapäevani püsima jäänud seadused on, et haridus peab olema tasuta ning kohustuslik. (Furet, 2003; Murray, 2003)

Murrangulise tähtsusega oli inimese isiklike vajaduste ja õnne esiplaanile seadmine õppekavas. Haridusideaaliks oli antiiktraditsiooni eeskujul harmooniliselt arenenud vaba inimene. Selle tulemusena tõusis taas vanade keelte, eelkõige kreeka keele osatähtsus kesk- ja kõrghariduse õppekavades. (Mikser, 2013)

Koolid ei olnud sellel ajal veel koolimajades. Koolitunde viidi läbi õpetajale sobivas kohas, näiteks preestri ruumides või õpetaja korteris. Põhiline oskus, mis omandati, oli lugemine. Ühiskonnas levis arvamus, et sellest piisab jumalasõna lugemiseks. Koolis õpetati oskusi reeglina eraldi – prioriteedina õpetati lugemist, siis kirjutamist ja viimasena arvutamist. Tüdrukud olid enamasti poistega võrreldes rohkem kirjaoskamatud, sest reeglina saadeti õppima vaid poisse. Prantsuse revolutsiooniga hakkas poistekeskne haridus leebuma ja lapsekeskne kasvatusfilosoofia hakkas hõlmama nii poisse kui ka tüdrukuid. (Furet, 2003; Murray, 2003)

ÕPETAJA

Tänu kirjasõna sakraliseerimisele kujunes välja kogu koolisüsteem. Õpetajast sai tsivilisatsiooni misjonär ning rahvas sai jumalasõnaga ise tutvuda. Hariduse keelekasutus muutus rahvusvaheliseks ning igas Euroopa riigis mõisteti üksteist sama moodi. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja teiste riikide õpetlased käisid erinevates riikides õppereise tegemas, et üksteiselt õppida. (Furet, 2003)

Prantsuse revolutsiooni ajal katkes tihe side kooliõpetaja ja kogudusepreestri vahel. Vaimulikud muudeti tsiviilisikuteks ning ordud saadeti laiali. Hakati rohkesti panustama haridusele koolides, sest usuti, et see on kõikide ühiskondlike ja poliitiliste probleemide lahenduseks. (Furet, 2003)

Õpetajad olid reeglina meesterahvad erinevatest valdkondadest kes üldiselt füüsilist tööd ei teinud. Õpetaja elas kasinat, kuid väärikat elu talupoegade kogukonnas, kus teda peeti suureks eeskujuks. Tema väärikus ühiskonnas ei tulenenud mitte majanduslikust jõukusest, vaid tema tarkusest ja teadmisterohkusest. Tal oli ühiskonnas lai sotsiaalne roll, sest peale laste, õpetas ta ka täiskasvanuid. Kooliõpetajatel oli tihti ka teine amet, näiteks poodnik või käsitöölane. Kool oli vaid talvel ning suveperioodil pidi õpetaja ennast muud moodi ära elatama. (Furet, 2003)

19. sajandi esimesel poolel muutus õpetaja seisus, tegemist oli õpetajakutse teismeeaga. Õpetajaks saadi vaid kooli asutaja, kohaliku kogukonna ning preestri nõusolekul. Paikkonniti nimetati õpetajat ka magistriks, professoriks või ka rektoriks. Õpetajatelt oodati teotahet ja visadust ning nad said süstemaatilise ja kohustusliku ettevalmistuse õpetajatööks. Siiski leidus ka rändõpetajaid, kes raamat taskus käisid külast külla lapsi lugema õpetamas ja seda väikese tasu eest. (Furet, 2003)

Revolutsioonijärgse riigi peamine missioon alushariduses oli ühtlustada pakutavat haridust ja õpetajate kvalifikatsiooni nende taseme tõstmise kaudu. Sel kombel kaoksid ära või saaksid vastava hariduse isehakanud õpetajad, kes talurahvale oma taskuraamatuga lugemist õpetavad. Tänu sellele reformatsioonile muutus õpetaja elukutse staatus 70aasta jooksul oluliselt paremuse poole. Aastal 1794 loodigi Prantsusmaale esimene õpetajate kool, mis oli märk sellest, et üldsus teadvustas algkooliõpetajate ametialast ettevalmistuse vajadust. (Furet, 2003)

Pärast Prantsuse revolutsiooni muutus õpetajate töö eriti raskeks. Haridusesüsteemi ideaalid olid teoorias ilusad, kuid praktikas raskestiteostatavad. Riigi poolt antud palk kui ka koolivahendid olid puudulikud ja tänu sellele oli koolisüsteemi alustamine vaevaline. Inimesed, kes protesteerisid riigi vastu, ei tahtnud riigikoole ja alustasid põrandaaluste koolidega, mis põhinesid usuõpetusele nagu oli enne revolutsiooni. (Furet, 2003)

Aastal 1833 loos François Guizot seaduse, mis ütleb, et algharidus peab olema kõikidele kodanikele kättesaadav. Seda seadust nimetatakse Guizot’ seaduseks ja see pani püsiva aluse õpetajaameti korrastamiseks ja tänapäeva haridusele. (Furet, 2003)